Noormees nimega Erik oli alati tundnud end üksikuna. Ta oli vaikne ja tagasihoidlik ning ei tundnud end kuigi enesekindlalt suhtlemisel teiste inimestega. Teda ümbritsesid tihti tunded, et ta ei kuulu kuhugi ning et tema elul puudub mõte ja suund.

Ühel päeval otsustas Erik minna jalutama, et leevendada oma sügavat sisemist rahutust. Ta kõndis mööda kitsaid tänavaid, märkamata eriti midagi ümbritsevast maailmast. Lõpuks jõudis ta vana hoone juurde, mille keldris arvati asuvat salajane kohtumispaik. Kuulujutud rääkisid, et seal kohtuvad inimesed, kes otsivad midagi enamat kui tavaline elu pakub.

Erik mõtles, et võib-olla võiks ta leida sellest kohast midagi, mis aitaks tal tunda end rohkem elus ja mille poole püüelda. Ta tungis hoone keldrisse, kus tuli vastu hämar valgus ja sume õhk. Seal kohtus ta väikese seltskonnaga inimestest, kes olid samuti oma teekonnal.

Ühel hetkel märkas Erik enda vastas istuvat noormeest, kes vaatas talle otsa säravate silmadega. Selle noormehe nimi oli Andres, ja ta tundis end Erikuga kohe seotuna. Nad hakkasid omavahel rääkima, jagades oma unistusi ja hirme ning avastades, et neil on palju ühist.

Aeg läks kiiresti mööda ja enne kui Erik arugi sai, leidis ta end Andresega käsikäes kõndimas tänavatel, täis naeru ja rõõmu. Nad avastasid üksteises midagi, mida nad olid pikka aega otsinud – tõelise kaaslase ja sõbra, kellega jagada nii rõõme kui ka muresid.

Nende suhe süvenes kiiresti ning varsti ei suutnud nad enam teineteisest eemal olla. Erik tundis, et ta oli leidnud midagi hindamatut, mis täitis tema südame rõõmuga. Ta ei tundnud end enam üksikuna ega kadununa, sest ta teadis, et Andres oli alati tema kõrval.

Kuigi nende algus oli olnud ootamatu ja teistsugune, oli see toonud neile mõlemale tõelise õnne. Erik mõistis, et õnn ei seisne alati suures ja glamuurses, vaid sageli leitakse see ootamatutest kohtadest ja hetkedest. Tema ja Andres olid leidnud oma õnne keldri hämaruses, kuid see oli teinud nad tugevamaks ja õnnelikumaks kui kunagi varem.